Meie armas retrobuss koos
Arnoldiga ootas meid 14. septembri hommikul kell 7.00 Keila Statoili
bensiinijaamas, et sõita Mulgimaale vaatama, kuidas neil seal läheb. Luigelt
korjasime peale ülejäänud seltskonna ja dekoreerisime bussi nõuetekohaselt, et
julgem sõita oleks. Ei või iial teada, kus Pria Kontroll bussi peale tulla tahab.
Kui suund lõunasse võetud
sai, algas Suur Fliiside Jagamine. Kuna Eva unustas nimekirja tellitud
suurustega välja printida, siis toimus jagamine loominguliselt. Kuidas see
välja tuli, saab vaadata arvukatelt fotodelt. Usun, et iga reisija on ühe foto
peale ikka korra sattunud, seega saate uurida, kas on paras suurus seljas või
mitte. Kui leiate, et kellegil on fliis liiga lotendav ja kellegil pigistab, siis andke teada. Korraldame vahetamise.
Fliisid seljas, keha soe,
ja pea veel selge!, asusime lahendama ristsõna Nelja Valla Kogu Pähklid.
Kiiremaile õigete vastustega lahendajale pani NVK välja peaauhinna – Õppereis
Mulgimaale võimalusega võtta kaasa 30 sõpra.
Peale pähklite ragistamist
hoolitses meelelahutuse eest bussijuht Arnold ja pani meile keerlema plaadi Juri
Nikulini ja Aleksandr Demjanenkoga ehk siis klassikalise Vene komöödiaga. Rattad
hakkasid kohe kiiremini veerema ja üsna pea leidsime ennast Abja-Paluojast,
Mulgimaa Arenduskoja kontori eest. Muide, ristsõna lahenduseks oli meie
vastuvõtja nimi.
Piret võttis meid viisakalt
vastu ning kuulasime ja vaatasime filmi Mulgimaast tegevusgrupi hubases
kontoris, kus olid isegi porimatid mulgi mustriga ääristatud. Hiljem veel
mitmeski kohas võis neid silmata.
Paari sammu kaugusel
kõrvalhoones tegutseb Abja kultuurikeskus, kus meile pakuti kohe pekipirukaid
ja kohupiimataskuid. Juhataja Aime Hunt rääkis kultuurimajast ja näitas saali,
mida kaunistavad kunstnik Kai Kaljo freskod, mis valmisid diplomitööna 1990. ndatel
aastatel. Silm lõi kõigil eriti särama,
kui möödusid kultuurimaja baarist – retrobaarist. Muidugi andsime inimestele
võimaluse läbi astuda ja endale ühtteist lubada. Bussijuhist baarmeniks
kehastumine polnud Arnoldile üldse mingi probleem. Kultuurimaja esimesel
korrusel oli välja pandud soome graafiku Inge Löök´i näitus „Vahvad
vanamemmed“, mis oligi päriselt vahva. Vaadake ise tema kodulehelt, ümber jutustada ma ei
oska.
Edasi liikusime Abja
Päevakeskusesse, kus meid kenasti vastu võeti ja päevakeskuse tegemistest
räägiti. Eakamad inimesed saavad kududa vaipu, leiba küpsetada, osaleda
erinevatel kursustel. Projekti „Abja eakate ja puuetega inimeste tervise
edendustegevused 2011 talvel/2012 kevadel“ raames valmis kokaraamat „Mulgi memme matsutusi“, mille viimase eksemplari ostis Raido ära. Neile, kes ilma
jäid, on antud võimalus leida see internetist üles.
Kuna Abja-Paluoja on
tilluke koht, siis leidsime, et edasised käigud teeme seal jala. Nii
jalutasimegi hoonetekompleksi juurde, kus asusid Abja Noortekeksus, käsitöömaja
koos Mulgi Ukuvakaga ning väga vana maja, kus vaatasime näitust „Oi aegu
ammuseid“. Käsitöömaja on seest väga vanaaegne. Alles on seal vana tahvel ja
vanad kapid. Põrandad on vanad, uksed ka. Kui maja vaid sooja peaks, siis
võikski nii jääda. Leader toetusega on sinna ostetud keraamikaahi ja potikeder,
mille käsitsemist pole veel selgeks saadudki. Meie keraamikagurud soovitasid
esmalt dušinurka harjutama minna, sest esialgu, kui veel ei hästi ei oska, pidavat
väga palju pritsima. Meie huvilised valmistasid omale savist lillekese, mis küll
sinna kuivama jäid, kuid lubati hiljem järgi saata. Mulgi Ukuvakk on
mittetulundusühing, mis korraldab käsitöökursusi ja muidugi müüvad oma tooteid:
kotid, vaibad, vööd jne.
Aeg lõunasöögini tuli endal
sisustada. Keegi polnud sel päeval veel poes käinud, seega esimene käik oli
muidugi sinna. Mõned leidsid siiski ka aega kohalike inimestega tutvust teha.
Lõunasöök serveeriti meile
Mulgi Kõrtsis, mille ülesehitamiseks on saadud Leader toetust. Omanik Kaupo
Välba rääkis ka tulevikuplaanidest ning ajaloost. Söök oli maitsev ja tasub
küll Abja kanti sattudes taas sinna sööma minna. Järgmiseks kevadeks pidi ka
suveterrass valmis saama.
Järgmine kant, mida
külastasime, oli Halliste kirik, kuhu tuli vallavanem Andres Rõigas isiklikult
kiriku uksi lahti tegema. Kiriku taastamist on toetanud kümned tuhanded
inimesed üle Eesti ja välismaalt ning seal saab kuulata/vaadata
kultuurisündumsi ja muidugi toimuvad ka jumalateenistused.
Kirikust sõitsime edasi, või
oli see nüüd tagasi, Rimmu jahimajja, mis on 450 m2 põrandapinnaga
tõeline loss. Suur saal suurte sarvedega, väiksem ruum väiksemate trofeedega,
täpsemalt ilveste, huntide pealuudega ja metssigade kihvadega. Lisaks veel üks
saal, mille seinu ja toole katsid ilveste nahad. Teisel korrusel
olid voodikohad ja loomulikult on majas ka saun ja köök. MTÜ Rimmu Kütid on
seda Leader toel ellu viinud. Uhke!
Indu jalakäijate sild üle
Halliste jõe valmis 2010. aastal. Rada, mille teele sild jääb viib Abja mõisast
Halliste kirikuni. Kunagi seda teed kahe asula vahel kasutatigi, kuid
mitukümmend aastat polnud silda ning käima pidi 2 kilomeetri asemel 8. Sild on
üks esimesi objekte kogu turismi infrastruktuuri väljaarendamisel. Silla ehitamiseks
saadi Leader toetust 14 000 eurot ja vedajaks oli Uue-Kariste – Rimmu
Naisselts.
Kuna lõunasöögist oli
möödas juba õige mitu tundi, siis Karksi-Nuia Gümnaasiumi juures tegime väikese
peatuse, et Aule ema saaks ühe kotitäie õunu ablastele reisijatele nosimiseks ja
teise kotitäie tütrekesele linna kaasa anda. Samal ajal palus Aule meil kooli
kõrval asuvat suurepärast täismõõtmetes staadioni imetleda – küll ainult
bussiaknast.
Paar tiiru ringristmikul ja
sõit läks jälle edasi. Me olime küllaltki viisakad ja Karksi ordulinnusesse
päris sisse ei sõitnud, kuid ega palju sellest ei puudunud. Ordulinnus on pärit
13. sajandist ning selle keskel asub viltuse torniga Peetri kirik 18.
sajandist. Kirikus ripub 18. sajandil Viljandis valmistatud vasklühter, kuid ma
pole päris kindel, kas see on see, mis objektiivi ette jäi. Võiks ju olla.
Mellini Puhkekeskus asub
Halliste-Karksi ürgoru serval. Seal on võimalik mitmesugust tervisesporti
harrastada: suvel ujuda, talvel suuskadega mäest alla lasta, mängida korvpalli,
võrkpalli ja muidu vaba aega veeta. Olemas on ööbimiskohad ja telkimisvõimalus.
Üle tee kollases majakeses,
mis 1864. aastal valla- ja koolimajaks ehitati, on August Kitzbergi tubamuuseum. Muuseumi perenaine Asta Jaaksoo tegi meile põhjaliku ülevaate
muuseumist ja kirjanikust. Ei olnud ilmselt kohal, kui Läti reisist juttu oli
ja ei tea kommenteerida, mida räägiti aga ringkäigu lõpul tuli Anu raha täis
korviga, toetamaks Asta sõitu Lätti. Järeldan, et kui Anu on seltskonnas, siis
tasub ikka oma unistuste reisist juttu teha, saate abi.
Viimane paik, kuhu enne
Männiku metsatalu meid viidi, oli kunagine aiandustalu Murri häärber, mida
hakati taastama 2005. aastal Karksi-Nuia Aiandus- ja Mesindusseltsi
eestvedamisel. Leili Nael näitas meile maja, rääkis ajast enne ja pärast
taastamist ja sellest, et külalised peavad sõitma talu juurde suure ringiga,
sest kõrge omanikutundega naabrid ei luba võõrastel otseteed sõita.
Veidi enne pimedat jõudsime
ööbimiskohta Männiku metsatallu, kus meid võtsid vastu rahvatantsijad, nende
riided, muide, on saadud Leader toel ning neid oli kena tantsimas näha, ja Ene
– Paistu vallavanem. Toredam oleks vist isegi öelda, et Ene on nagu suure talu
perenaine, kes korraldab kõik asjad ära. Kõva ja selge häälega, et kõigile
kuulda oleks.
Söök oli metsatalus
võrratu: omaküpsetatud leib pestokastmega ja ühe teise määrdega, peedisalat,
ahjuliha, kohupiimakook jne. Leiba luuse ei lubatud lasta, sest kohe aeti meid
rahvatantsijatega laulumänge mängima. Kõrvalt vaadates oli kõik kokku väga
meeleolukas, pildid tõestavad seda ka. Edasi suitsusaun, sumisemine ja
magaminek, et hommikul oleks jõudu jätkata.
Hommikul ootas meid Ene ja
koos metsatalu pererahvaga saime ülevaate juba tehtust ja edasistest plaanidest
talus. Kaunid tekstiilid vidiidis on Viljandi Kultuuriakadeemia õpilaste
lõputööd ning aidahoone on taas Leader toel ehitatud.
Paistu kool oli meie
esimene külastus pühapäeva hommikul. Kooli juurde on ehitatud ala, kus nii
kooliõpilased kui ka külastajad võivad end hästi tunda. Lauad, pingid pakuvad
võiamlust pikniku pidamiseks, laste mänguväljak lastele rõõmuks ja hästi
hooldatud lillepeenrad silmailuks.
Renoveerimisjärgus Loodi
mõis on aastaid seisnud tühjana. Valmis on ehitatud vanade jooniste järgi mõisa
tõllakuur, millesarnast minu silm veel näinud polnud. Tulevikuvisioon on
muljetavaldav, kuid seda saate lugeda Loodi mõisa arendusseltsi kodulehelt.
Bussi meid vahepeal ei
lubatudki vaid sujuvalt juhatati läbi käänulise ja mitte just väga lauge
matkatee Loodi põrguorgu. Ära näidati meile ka Paistu vallakeskus ehk Paistu küla.
Seal elab 350 inimest, kuid kus on olemas kultuurimaja, ilusa sinise laega
kirik, suur plats külakiige, suure lava ja väikese rulapargiga.
Tuttavaks saime valla
sotsiaalkeskuse elanike Laine ja ühe poisiga, kes paneb kokku volditud
paberitükkidest luiki ja öökulle. Kairele oli see suurepärane leid, elab ta ju
Luige külas, ning toetada kedagi, kelle kätetöö puudutab nii otseselt, on väga
ilus. Proua Laine oli väga lahke ja lubas uudistada oma tuba, kuhu oli ta
toonud mõned mööblitükid oma kodust, et ruum kodusem ja hubasem oleks.
Lõunatasime Holstre-Polli spordi- ja puhkekeskuses. Nii mõnigi leidis, et talvel oleks sinna tore
suusapuhkusele minna. Hooldatud ja paraja reljeefiga radu ulatub 2 km pikkusest
10 km pikkuseni, valida saab kergema ja raskema variandi vahel. Pisike jupike,
nii 2,5 km rada, on ka valgustatud.
Viimane paik, kuhu meid
viidi, oli Holstre mõisa magasiait, mis ehitati 19. sajandil ning pea terve 20.
sajandi vältel on seal peetud Holstre rahva pidusid ja kokkutulekuid. Ja see
tava jätkub.
Kohe me muidugi kodu poole
sõitma ei tahtnud hakata ning seetõttu läksime läbi Heimtalist, kus asub
unikaalne ringtall. Ringtalli müürid on taas üles ehitatud ning nende keskel on
spordisaal ja raamatukogu. Lähedal asub kenasti renoveeritud mõis, kus tegutseb
Heimtali põhikool. See oli tõesti viimane koht.
Ja kui sellest jutust veel ei piisanud, siis meenutuseks mõned palad, mille saatel rahvatantsutüdrukud meile esinesid: Päikeseratas ja Valss Orelipoisilt
Ja kui ikka väheks jäi, siis pildivalik.