Õppereis Mulgimaale

Meie armas retrobuss koos Arnoldiga ootas meid 14. septembri hommikul kell 7.00 Keila Statoili bensiinijaamas, et sõita Mulgimaale vaatama, kuidas neil seal läheb. Luigelt korjasime peale ülejäänud seltskonna ja dekoreerisime bussi nõuetekohaselt, et julgem sõita oleks. Ei või iial teada, kus Pria Kontroll bussi peale tulla tahab.

Kui suund lõunasse võetud sai, algas Suur Fliiside Jagamine. Kuna Eva unustas nimekirja tellitud suurustega välja printida, siis toimus jagamine loominguliselt. Kuidas see välja tuli, saab vaadata arvukatelt fotodelt. Usun, et iga reisija on ühe foto peale ikka korra sattunud, seega saate uurida, kas on paras suurus seljas või mitte. Kui leiate, et kellegil on fliis liiga lotendav ja kellegil pigistab, siis andke teada. Korraldame vahetamise.

Fliisid seljas, keha soe, ja pea veel selge!, asusime lahendama ristsõna Nelja Valla Kogu Pähklid. Kiiremaile õigete vastustega lahendajale pani NVK välja peaauhinna – Õppereis Mulgimaale võimalusega võtta kaasa 30 sõpra.

 

Peale pähklite ragistamist hoolitses meelelahutuse eest bussijuht Arnold ja pani meile keerlema plaadi Juri Nikulini ja Aleksandr Demjanenkoga ehk siis klassikalise Vene komöödiaga. Rattad hakkasid kohe kiiremini veerema ja üsna pea leidsime ennast Abja-Paluojast, Mulgimaa Arenduskoja kontori eest. Muide, ristsõna lahenduseks oli meie vastuvõtja nimi.

Piret võttis meid viisakalt vastu ning kuulasime ja vaatasime filmi Mulgimaast tegevusgrupi hubases kontoris, kus olid isegi porimatid mulgi mustriga ääristatud. Hiljem veel mitmeski kohas võis neid silmata.

Paari sammu kaugusel kõrvalhoones tegutseb Abja kultuurikeskus, kus meile pakuti kohe pekipirukaid ja kohupiimataskuid. Juhataja Aime Hunt rääkis kultuurimajast ja näitas saali, mida kaunistavad kunstnik Kai Kaljo freskod, mis valmisid diplomitööna 1990. ndatel aastatel.  Silm lõi kõigil eriti särama, kui möödusid kultuurimaja baarist – retrobaarist. Muidugi andsime inimestele võimaluse läbi astuda ja endale ühtteist lubada. Bussijuhist baarmeniks kehastumine polnud Arnoldile üldse mingi probleem. Kultuurimaja esimesel korrusel oli välja pandud soome graafiku Inge Löök´i näitus „Vahvad vanamemmed“, mis oligi päriselt vahva. Vaadake ise tema kodulehelt, ümber jutustada ma ei oska.

 

Edasi liikusime Abja Päevakeskusesse, kus meid kenasti vastu võeti ja päevakeskuse tegemistest räägiti. Eakamad inimesed saavad kududa vaipu, leiba küpsetada, osaleda erinevatel kursustel. Projekti „Abja eakate ja puuetega inimeste tervise edendustegevused 2011 talvel/2012 kevadel“ raames valmis kokaraamat „Mulgi memme matsutusi“, mille viimase eksemplari ostis Raido ära. Neile, kes ilma jäid, on antud võimalus leida see internetist üles.

Kuna Abja-Paluoja on tilluke koht, siis leidsime, et edasised käigud teeme seal jala. Nii jalutasimegi hoonetekompleksi juurde, kus asusid Abja Noortekeksus, käsitöömaja koos Mulgi Ukuvakaga ning väga vana maja, kus vaatasime näitust „Oi aegu ammuseid“. Käsitöömaja on seest väga vanaaegne. Alles on seal vana tahvel ja vanad kapid. Põrandad on vanad, uksed ka. Kui maja vaid sooja peaks, siis võikski nii jääda. Leader toetusega on sinna ostetud keraamikaahi ja potikeder, mille käsitsemist pole veel selgeks saadudki. Meie keraamikagurud soovitasid esmalt dušinurka harjutama minna, sest esialgu, kui veel ei hästi ei oska, pidavat väga palju pritsima. Meie huvilised valmistasid omale savist lillekese, mis küll sinna kuivama jäid, kuid lubati hiljem järgi saata. Mulgi Ukuvakk on mittetulundusühing, mis korraldab käsitöökursusi ja muidugi müüvad oma tooteid: kotid, vaibad, vööd jne.

Aeg lõunasöögini tuli endal sisustada. Keegi polnud sel päeval veel poes käinud, seega esimene käik oli muidugi sinna. Mõned leidsid siiski ka aega kohalike inimestega tutvust teha.

Lõunasöök serveeriti meile Mulgi Kõrtsis, mille ülesehitamiseks on saadud Leader toetust. Omanik Kaupo Välba rääkis ka tulevikuplaanidest ning ajaloost. Söök oli maitsev ja tasub küll Abja kanti sattudes taas sinna sööma minna. Järgmiseks kevadeks pidi ka suveterrass valmis saama.

Järgmine kant, mida külastasime, oli Halliste kirik, kuhu tuli vallavanem Andres Rõigas isiklikult kiriku uksi lahti tegema. Kiriku taastamist on toetanud kümned tuhanded inimesed üle Eesti ja välismaalt ning seal saab kuulata/vaadata kultuurisündumsi ja muidugi toimuvad ka jumalateenistused.

Kirikust sõitsime edasi, või oli see nüüd tagasi, Rimmu jahimajja, mis on 450 m² põrandapinnaga tõeline loss. Suur saal suurte sarvedega, väiksem ruum väiksemate trofeedega, täpsemalt ilveste, huntide pealuudega ja metssigade kihvadega. Lisaks veel üks saal, mille seinu ja toole katsid ilveste nahad. Teisel korrusel olid voodikohad ja loomulikult on majas ka saun ja köök. MTÜ Rimmu Kütid on seda Leader toel ellu viinud.  Uhke!

Indu jalakäijate sild üle Halliste jõe valmis 2010. aastal. Rada, mille teele sild jääb viib Abja mõisast Halliste kirikuni. Kunagi seda teed kahe asula vahel kasutatigi, kuid mitukümmend aastat polnud silda ning käima pidi 2 kilomeetri asemel 8. Sild on üks esimesi objekte kogu turismi infrastruktuuri väljaarendamisel. Silla ehitamiseks saadi Leader toetust 14 000 eurot ja vedajaks oli Uue-Kariste – Rimmu Naisselts.

Kuna lõunasöögist oli möödas juba õige mitu tundi, siis Karksi-Nuia Gümnaasiumi juures tegime väikese peatuse, et Aule ema saaks ühe kotitäie õunu ablastele reisijatele nosimiseks ja teise kotitäie tütrekesele linna kaasa anda. Samal ajal palus Aule meil kooli kõrval asuvat suurepärast täismõõtmetes staadioni imetleda – küll ainult bussiaknast.

Paar tiiru ringristmikul ja sõit läks jälle edasi. Me olime küllaltki viisakad ja Karksi ordulinnusesse päris sisse ei sõitnud, kuid ega palju sellest ei puudunud. Ordulinnus on pärit 13. sajandist ning selle keskel asub viltuse torniga Peetri kirik 18. sajandist. Kirikus ripub 18. sajandil Viljandis valmistatud vasklühter, kuid ma pole päris kindel, kas see on see, mis objektiivi ette jäi. Võiks ju olla.

Mellini Puhkekeskus asub Halliste-Karksi ürgoru serval. Seal on võimalik mitmesugust tervisesporti harrastada: suvel ujuda, talvel suuskadega mäest alla lasta, mängida korvpalli, võrkpalli ja muidu vaba aega veeta. Olemas on ööbimiskohad ja telkimisvõimalus.

Üle tee kollases majakeses, mis 1864. aastal valla- ja koolimajaks ehitati, on August Kitzbergi tubamuuseum. Muuseumi perenaine Asta Jaaksoo tegi meile põhjaliku ülevaate muuseumist ja kirjanikust. Ei olnud ilmselt kohal, kui Läti reisist juttu oli ja ei tea kommenteerida, mida räägiti aga ringkäigu lõpul tuli Anu raha täis korviga, toetamaks Asta sõitu Lätti. Järeldan, et kui Anu on seltskonnas, siis tasub ikka oma unistuste reisist juttu teha, saate abi.

Viimane paik, kuhu enne Männiku metsatalu meid viidi, oli kunagine aiandustalu Murri häärber, mida hakati taastama 2005. aastal Karksi-Nuia Aiandus- ja Mesindusseltsi eestvedamisel. Leili Nael näitas meile maja, rääkis ajast enne ja pärast taastamist ja sellest, et külalised peavad sõitma talu juurde suure ringiga, sest kõrge omanikutundega naabrid ei luba võõrastel otseteed sõita.

Veidi enne pimedat jõudsime ööbimiskohta Männiku metsatallu, kus meid võtsid vastu rahvatantsijad, nende riided, muide, on saadud Leader toel ning neid oli kena tantsimas näha, ja Ene – Paistu vallavanem. Toredam oleks vist isegi öelda, et Ene on nagu suure talu perenaine, kes korraldab kõik asjad ära. Kõva ja selge häälega, et kõigile kuulda oleks.

Söök oli metsatalus võrratu: omaküpsetatud leib pestokastmega ja ühe teise määrdega, peedisalat, ahjuliha, kohupiimakook jne. Leiba luuse ei lubatud lasta, sest kohe aeti meid rahvatantsijatega laulumänge mängima. Kõrvalt vaadates oli kõik kokku väga meeleolukas, pildid tõestavad seda ka. Edasi suitsusaun, sumisemine ja magaminek, et hommikul oleks jõudu jätkata.

Hommikul ootas meid Ene ja koos metsatalu pererahvaga saime ülevaate juba tehtust ja edasistest plaanidest talus. Kaunid tekstiilid vidiidis on Viljandi Kultuuriakadeemia õpilaste lõputööd ning aidahoone on taas Leader toel ehitatud.

Paistu kool oli meie esimene külastus pühapäeva hommikul. Kooli juurde on ehitatud ala, kus nii kooliõpilased kui ka külastajad võivad end hästi tunda. Lauad, pingid pakuvad võiamlust pikniku pidamiseks, laste mänguväljak lastele rõõmuks ja hästi hooldatud lillepeenrad silmailuks.

Renoveerimisjärgus Loodi mõis on aastaid seisnud tühjana. Valmis on ehitatud vanade jooniste järgi mõisa tõllakuur, millesarnast minu silm veel näinud polnud. Tulevikuvisioon on muljetavaldav, kuid seda saate lugeda Loodi mõisa arendusseltsi kodulehelt.

Bussi meid vahepeal ei lubatudki vaid sujuvalt juhatati läbi käänulise ja mitte just väga lauge matkatee Loodi põrguorgu. Ära näidati meile ka Paistu vallakeskus ehk Paistu küla. Seal elab 350 inimest, kuid kus on olemas kultuurimaja, ilusa sinise laega kirik, suur plats külakiige, suure lava ja väikese rulapargiga.

Tuttavaks saime valla sotsiaalkeskuse elanike Laine ja ühe poisiga, kes paneb kokku volditud paberitükkidest luiki ja öökulle. Kairele oli see suurepärane leid, elab ta ju Luige külas, ning toetada kedagi, kelle kätetöö puudutab nii otseselt, on väga ilus. Proua Laine oli väga lahke ja lubas uudistada oma tuba, kuhu oli ta toonud mõned mööblitükid oma kodust, et ruum kodusem ja hubasem oleks.

Lõunatasime Holstre-Polli spordi- ja puhkekeskuses. Nii mõnigi leidis, et talvel oleks sinna tore suusapuhkusele minna. Hooldatud ja paraja reljeefiga radu ulatub 2 km pikkusest 10 km pikkuseni, valida saab kergema ja raskema variandi vahel. Pisike jupike, nii 2,5 km rada, on ka valgustatud.

Viimane paik, kuhu meid viidi, oli Holstre mõisa magasiait, mis ehitati 19. sajandil ning pea terve 20. sajandi vältel on seal peetud Holstre rahva pidusid ja kokkutulekuid. Ja see tava jätkub.

Kohe me muidugi kodu poole sõitma ei tahtnud hakata ning seetõttu läksime läbi Heimtalist, kus asub unikaalne ringtall. Ringtalli müürid on taas üles ehitatud ning nende keskel on spordisaal ja raamatukogu. Lähedal asub kenasti renoveeritud mõis, kus tegutseb Heimtali põhikool. See oli tõesti viimane koht.

 

Ja kui sellest jutust veel ei piisanud, siis meenutuseks mõned palad, mille saatel rahvatantsutüdrukud meile esinesid: Päikeseratas ja Valss Orelipoisilt

 

Ja kui ikka väheks jäi, siis pildivalik.