Reis sai teoks 27.-28. august 2011. Kuna Pärnu Lahe Partnerluskogu piirkond on väga suur ja pikk, siis 2 päeva jooksul võtsime ette vaid Pärnust põhja ja lääne poole jäävad paigad.
Esiteks ringlesime mööda Tallinna ringteed, et kogu reisiseltskond saaks võimalikult kodu lähedalt bussi peale ning siis õkva Pärnu peale.
Esimene koht, kuhu meid oodati, oli
Tamme talu Malda külas. Talul on oma ürdiaed ja samas talupood, kus müüakse ürtidest valmistatud tooteid: ürdisoolad, vürtsmoosid jms ning muidugi teed.
Kahjuks ei jõudnud talu perenaine reisilt tagasi ning meid võtsid vastu talu vanaema ja talutütar koos ürdikuklite ja ürditeega. Ilm soosis meid ning Mercedest oodates jalutasime aias ringi ja nuusutasime lilli ja tundsime lihtsalt hästi.
Kui Mercedes meiega ühines, viis ta meid kohe ürdiaeda ekskursioonile ja paiskas ühekorraga välja nii palju informatsiooni, et siin seda üles kirjutades ei jõuaks keegi läbi lugeda. Tõden, et ega suurt palju meelde ei jäänud ka. Eks igaüks pani oma kõrva taha selle info, mis teda ennast huvitab ja puudutab.
 |
| Talupoe ilus riiul |
|
|
Võtsime suuna korraks kodu poole tagasi ning sõitsime Saugasse kohtuma meistertaastaja Jaan Tuulikuga. Jaan restaureerib vanu autosid. Tema peamised kliendid on Soome kollektsionäärid.
Töökojas ringi vaadates leidsime hõbedase kinga ja nokamütsi. Mütsil vist ei olnudki saamislugu juures aga kingal küll. Nimelt leidis Jaan oma koja õuelt tuttuue kontsakinga. Ainult ühe! Et üks king ei lähe üldse mitte, meisterdas Jaan talle metallist paarilise. Ja nii seisabki töökoja riiulil veider kingapaar.
 |
| Andra hõbekinga ja -nokatsiga |
|
|
Bussiots uuesti läände ja sõit Kihlepa külamajja võis alata. Seal võttis meid vastu Eassalu-Neitsi külaseltsi juhatuse esinaine Marika Hunt. Marika viis meid punasesse kahekorruselisse külamajja, kus ulualust saavad peale külaseltsi veel Noortekoja ja Klaasikoja seltsingud. Maja on värskelt renoveeritud ning seal on kogukonnaköök, loodustuba, käsitöötuba, magamistuba ja kangakudumise tuba. Käsitöötoast oli võimalik kaasa osta kohalike poolt valmistatud tooteid: kaunistatud kalossid, kaltsunukud, vitraažid, sallid ja isegi jõuluehteid pakuti juba. Kogukonnaköögis valmistati meile lõunasöök, sest kõhud olid suurest sõitmisest ja infotulvast tühjaks läinud.
 |
| Mariann ja keedetud kartulid |
Kihlepast saadeti meid teele
Tõhela poole. Seal võttis meid vastu, kõiki isiklikult kättpidi tervitades, külaseltsi autojuht. Veidke rääkis külast ja siis käsutas meid kahte lehte laiali. Ühed viidi rahvamaja ja raamatukoguga tutvuma ning teised "Kakukesega" küla peale ringsõitu tegema. Kakuke on moderniseeritud furgoonbuss, mis on valminud 1958. aastal
Tartu Autode Remondi Katsetehases. Hiljem on teda nii mõnedki korrad remonditud. Paljud meist on sellise bussiga kunagi kooliajal karutulipõllule sõitnud.
Tõhelas käisime vaatamas veel meiereid, kus on
käsitöötuba, lastetuba, saun, ja saal.
 | |
| "Kakuke" | |
Tõhelas on päris suur järv ka, käisime tedagi vaatamas. Kuna ilm oli palav, kuid meil järgmisse kohta juba kiire, siis kärmemad käisid ikkagi ujumas ära. Supluselt tagasi tulles olid nende näod täis õnnist rahulolu.
Vaatamata asjaolule, et järgmises kohas meid juba oodati, tegime rahva tungival soovil peatuse Tõstamaal, kus asub POOD. Hetkega ummistati meie poolt jookide osakond ning kohalikud poekülastajad lihtsalt pidid mõnda aega ootama, et kah ligi pääseda. Järjekord oli väga-väga pikk, kuid kaks kassiiri lasid näppudel käia ja meie sõit Varbla muuseumisse võis jätkuda.
 |
| Tõstamaa poes |
Uue-Varbla mõis ühes
Varbla muuseumiga oli ka ütlemata tore koht. Esmalt viis muuseumi asutaja Rene Kask meid kurssi sellega, kuidas ta mõisaomanikuks sai ja miks ta muuseumit peab. Olen tee ääres varemgi viita Varbla muuseumisse tähele pannud, kuid kordagi pole tekkinud mõtet, et äkki võiks sinna minna ka. Kurb mõeldagi, kui palju kohti võib mingite veidrate eelarvamuste tõttu jääda külastamata.
 |
| Nurgake Varbla muuseumis |
Reisi ainukese õhtu ja öö veetsime
Paatsalu Puhkekeskuses. Tuleb tunnistada, et veebilehekülg ei tõota miskit erilist, aga tegelikult on tegemist väga mõnusa kohaga: toad hubased, söök rikkalik, saun, bassein, terrass, meri ja pealekauba veel soe õhtu (küll veidi tuuline). Peale seapraadi oli suurem osa seltskonnast huvitatud kajakisõidust. Esialgu paljud naisterahvad pelgasid, aga uudishimu sai neist ikkagi võitu ja arvan, et mitte ükski Oosäärele aerutaja ei kahetsenud. Pealegi oli matkajuht väga nägus noormees ning keegi ei tahtnud ju ometi endast saamatukese muljet jätta. Oosäär on 3-4 km pikk ja kõigest mõned meetrid lai maariba. Legend räägib, et Kurat hakanud endale öösel Ruhnu teed tegema, kuid enne jõudis uus päev alata ning Kuradil jäi tee tegemine pooleli. Kummaline moodustis on see säär igaljuhul.
Kajakitamast tagasi tulnud, süüdati muinastuli (oli ju Muinastulede öö), mis küll ülikiiresti ära põles aga lõkke ääres öist merd pildistades jäi fotosilma ette midagi salapärast...
 |
| Salapärane |
Õhtu edenedes käis rahvas saunas ja basseinis ning mõnus oli lobiseda tünnisaunas. Taaskord rikkalik suupistete laud ja Mercedese jutud taimetarkustest lõid mõnusa meelelolu terveks õhtuks. Aga keha tahtis oma - saalis nõudsid noored tantsumuusikat, mida nad ka said ning diskens võis alata. Rahvas keerutati nii üles, et mõnel mehel olid järgmisel päeval vist küll varbad villis.
 |
| Tantsulõvid |
Hommik algas muidugi söömisega. Lõpuks koju jõudes võis mul olla sarnane tunne nagu end maisijahu täis söönud vihmaussidel. Õnneks ei olnud mul ohtu saada sügavkülmutatud ja tükeldatud loomasöödaks, mis tegi mu olukorra veidikenegi helgemaks. Aga Veiko Albringi juures tööd tehes võib nii juhtuda küll...
Hakake parem ise vihmausse kasvatama. Saate s...st lahti ja rikkalikku saaki andev muld on endal käepärast. Uskumatud tegelased on need vihmaussid küll - pakud neile suhteliselt askeetlikud elutingimused aga nemad annavad sulle vastu väetise, mille lisamisel mulda saad kasvatada parimaid köögivilju. Ussitalu oli küll koht, mis andis meile vist kõige rohkem mõtlemisainet, kuidas eluasjad tegelikult käia võiksid ja lausa peaksidki. Maia polnud oma elus veel kunagi nii kiiresti rahakoti järele jooksnud ja eriti veel selleks, et s...a osta.
 |
| Peaaegu puhas kuld |
Pikavere poole sõites mõeldi välja juba oma tulevastele ussifirmadele nimesid ja slõuganeid. Mine tea, võib-olla saabki varsti kuulda siinkandis olevast biomulla tootmisest. See oleks tore küll - saaks lähedal ökoväetist ostmas käia.
Järgmine koht oli jälle üks üllatuslik koht.
Pikavere küla oma pikkade kiviaedadega. No minul ei olnud küll mingeid ootusi Pikavere suhtes - küla nagu küla ikka. Aga võta näpust! Eemalt vaadates paistab küla keset suurt põldu olevat. Küla sissesõidu juures algavad juba kiviaiad. Bussiga külasse ei pääse, sest kuskil pole ruumi ringi keerata. Tatsasime jalgsi külla sisse, kus külaelnik Tõnu rääkis endast ja külast ja ajaloost ning lahkelt jagas meile õunu. Ta oleks ilmselt veel vähemalt kaks tundi lobisenud, kui keraamik Karin poleks meid oodanud ja Nele Tamm meid otsustavalt edasi viinud.
 |
| Pikavere pikad kiviaiad |
Pikavere külas elab keraamikutepaar Karin Kalman ja Urmas Berezcki. Selliselt "sooje" inimesi leidub küll harva. Nad rääkisid oma toimetustest ja põletusahjust ning Urmas keerutas nii muuseas valmis ühe kausi. Nende talust ära tulles saatsid nad meid veel pikalt ja oleksid veelgi saatnud, kui ägedat vihma poleks sadama hakanud. Väga-väga meeldivad inimesed.
Õnneks jäi vihm lühikeseks ning
Sepa mahetalu perenaise Nele Tamme poolt valmistatud talutooteid sai kuiva taeva all maitsta. Pakutav valik oli lai: jogurt, mesi saiaga, sõir ja isegi jäätis. Mett, jogurtit ja sõira sai pärast ka kaasa osta, mõni õnnelik sai isegi võikarbi omanikuks. Seda jagus tõesti ainult kiirematele.
Viimane sihtpunkt meie reisil oli
Oidremaa mõis. Mõisahärra Riho Erismaa võttis meid vastu ning tutvustas meile mõisa ajalugu ja teid, kuidas tema mõisa omanikuks sai. Mõisal on oma piimakari ja hulk hektareid maad. Tegemist on päriselt toimiva mõisaga, mitte ainult vaatamisväärsuse ja turismiatraktsiooniga.
Reisi viimane ühissöömine sai teoks sealsamas - Oidremaa mõisas. Söök oli maitsev. Traditsioonilise seaprae juurde pakuti mitmeid salateid ja omaküpsetatud leiba. Uhke nimega - Hapupiima emand - magustoit oli väärika ajalooga. Mõisaproua Marika õppis selle oma ämmalt, kes omakorda õppis selle tegemist oma ämmalt, kes õppis jällegi oma ämmalt....või sai nüüd üks ämm rohkem?
Kui ma pildid ära ilmutasin, siis ühele pildile tekkis udune heledapäine lilla kogu, mis ajapikku järjest selgemaks läks. Mina ei tea nüüd, aga kas see võib äkki see kummitus olla, millest mõisaproua rääkis?
 |
| Ilmutis |
Aitäh Mercedes Merimaale särtsakaks reisijuhiks olemise eest ja Nelja Valla Kogu rahvas!, Teiega oli tore!
